Konkursitöös pakutud lahendus on omamoodi mõtteline jätk Linnateatri lavaaugule kui ajaloohõngulisele keskkonnale. Kesksele kohale on seatud kuliss ja selle taga peituv salapärane maailm – lähenemine on teaterlik, kus pakutav lahendus on ise justkui lavakujundus. Oluline on uue mahu enesekehtestamine nõudlikus linnaruumis.
Laiendust võib tõlgendada kui mõistatuslikku „mitte-hoonet“, kus uued mahud on ümbrik, millest ilmnevad selles peituvad sõnumid ja kus arhitektuur kannab teatri tegevusele omast kontrollitud vabadust, korrastatud korratust, segast selgust. Ettearvamatus, salapära, mängulisus ja impulsiivsus on teatrimaailma jooned, mida uue ruumilise kvaliteediga rõhutatakse.
Ruumi korrastamisel loobuti Aida tänava poole uue mahu rajamisest – lisandub ainult varikatus metallist eesriidega. Voolava, linnaruumiga seotud keskkonna ideele lisaks võimaldab see selgemalt kasutada keskaegse aidahoone massiivi monumentaalse kujunduselemendina.
Loodava keskkonna dominandiks on hoovitasapinnast välja kerkiv põhimaht, fuajee. Selle katusele jääb välilava, mis on õuetasandist justkui lahti rebitud, poodiumile asetatud. Siseruum on kantud dünaamikast – ruumi voolavuse eesmärgil on teatrisaalile planeeritud tõstetav tagasein. Nii pääseb loomulik valgus saali, tekitades uue ruumilise kvaliteedi põrgulavale.
Ehedad, kohati robustsete materjalidega (raudbetoon, teras, klaas, perforeeritud plekk, cor-ten) töötavad kokku heli ja valgus ning ette on nähtud mängukavast lahkunud etenduste rekvisiitide taaskasutus mööblina. Tekib mõnus keskkond näitlemiseks, vaatamiseks, suhtlemiseks, vaba aja veetmiseks jt tegevuseks.
