Lähteülesanne – projekteerida uus saun, mis arvestaks talukompleksi kuuluva vana suitsusaunaga, ning kujundada see kas eraldiseisvana või vana hoone laiendusena. Lõpptulemus – mänguline ja ootamatusi täis, vana suitsusauna arhailisust katalüsaatorina kasutav hoone, mis justkui embab ajaloolist ehitist.
Lähteülesande põhjal valmisid kolm väga julget ja mängulist varianti. Kõige esimesena jäi kõrvale futuristliku vormiga, eraldiseisva mahuna vormistatud uusehitis – see oleks vana hoone nukrasse seisu jätnud. Seejärel jäi kaalukausile kõva konkurendina veel võimalus lahendada saunakompleks tornina – kuid kas see oleks kõige funktsionaalsem …
Valitud sai lahendus, kus kohtuvad nii traditsioonide austus kui ka impulsiivne moodsus ja mängulisus. Tasakaalu otsimisest tekkis idee vana ja uus samasse kesta pakkida. Sündis mitmeid erinevaid kihistusi – kahe mahu vahele jääv tühimik, nii-öelda „mittesaun“, vaated maastikule ja talukompleksile, pisut pingestatud rütmika ja vormimäng, materiaalsus, valgus.
Materjalivalikul võeti eeskujuks talukompleks, eelkõige selle mansardkatuse ja klaasverandaga elumaja. Erandlik on kindlasti valtspleki niivõrd laialdane kasutamine – metall pole saunamajades mõistetavatel põhjustel kasutust leidnud, kuid siin töötab see veatult kokku hoone vormimängudega. Sündis põnev kunstiline intriig, millega otsustati kaasa minna.
Polaarsus ja materiaalsus jätkuvad siseruumides. Interjöör on minimalistlik ja askeetlik. Ürgse, saunaskäimise protseduuri vähenõudlikkusega seostub tume, suitsusauna mekiga koopalik leiliruum. Sellele vastandub plahvatuslikult avar, ümbrust endasse imev ja kerge lustiliku järelmaitsega kaminaruum. Kroomdetailidele, metallile ja klaasile lisaks on siseruumides keskse materjalina kasutatud betooni.
