„Arhitektuuril ja selle väikestel aksessuaaridel on alati arvustajaid. Aga kui keeled pingul, pill hoitud, enne mängu käega õrnalt üle keelte libistatud, noodid selged, siis improviseeri või lase tuttavat viit, saad rõõmu ise ja loodetavasti leidub ka kuulajaid.“ – Peeter Pere
Isegi kõige väiksemad projektid võivad sisaldada suuri ideid. Mõnikord võivad need ideed, nagu ka uued materjali- ja vormiuuringud arhitektuuripraktikat oluliselt mõjutada, kujuneda tunnusjooneks. Väikevormid nagu varjualused, kuurid, trepid, aiad ja ruumiinstallatsioonid on miski, mis olles prii normidest ja reeglitest, mõjuvad loomingulisusele vabastavalt.
Arhitektuurselt lahenduselt võiks väikseid hoonete lisandusi pidada ülilihtsate majade seeria loogiliseks jätkuks. Arhitektuurne idee on olla napimast napp – lihtsustuse eesmärki teenib üks valitud võte, mida erinevate rütmide ja pausidega rikastades tekib soovitud tulemus.
• Laagris asuva eramu valgest betoonist aed on vaadeldav iseseisva objektina. Aialippide erinev jämedus ja nurk justkui kordaks puude ja looduse rütmi ümbritsevas metsas.
• Tabasalus asuva elamu perforeeritud plekist aed kannab edasi vaskplekiga viimistletud maja ja varjualuse ideestiku ja geomeetrilist võttestikku.
• Pääsküla raamatukogu betoontrepp toimib sealse ruumi fookuspunktina ja keskkonda ilmestava skulpturaalse kunstiteosena.
